Menüü
Sulge

TALLINNA
ARHITEKTUURI-
BIENNAAL
TAB 2019

Kuraatorinäitus “Ilu loeb”

Ilu loeb

11.09–17.11.2019

Eesti Arhitektuurimuuseum

Näitus on avatud:

12.09- 17.11.2019

  • T–P 11:00–18:00
  • E suletud

 

VR installatsioone on võimalik kogeda ainult assistendi juhendamisel:

T-R 15:00-18:00

L-P 12:00-15:00. 

 

Näituse disain: Yael Reisner koos Barnaby Gunninguga

TAB 2019 kuraatorinäitus “Ilu loeb” tõstab esile ilu tähtsust ja rolli, uurides uusi arhitektuurilisi iluvorme uute elupaikade kontekstis. 

Pärast umbes kaheksakümmet aastat on ilu tulnud tagasi. Näitus jäädvustab selle kultuurilise muutuse hetke. Näitusel osalejate uued asumiprojektid keskenduvad küll Tallinnale, kuid nende tähendus on ülemaailmne, sest need loovad kanali ilu kogemiseks. 

Suurepärane arhitektuur tekib loomingulisest pingest muutujate vahel, millega arhitekt otsustab tegelda. Ta sõelub ideesid ja mõtiskleb inimotsustuse rolli üle, et saavutada tulemus, mis oleks algupärane, sügav, säästlik, selge, üllatav ja mõnikord ka mitmeti mõistetav. Need kõik on ilu omadused.

Näitusel osalejad – kolm Eestist ja kuus mujalt maailmast – osutusid valituks tänu oma mitmekülgsetele taotlustele ja esteetikale. Üheskoos esindavad nad kollektiivset pluralismi ja näitavad, et ilu loeb.

Sou Fujimoto Arhitektid

Avatud koobas

 

SFA loodud asustusüksus on uus, kuid algupärane maja. Sellest segmendist saab avatud süsteem, mis märgib massi ja ruumi, luues uusi seoseid seest ja väljast. See on ettepanek homsest eluasemest, mille kohaselt tavapärased põrandad ja hoone välisukest sulanduvad jätkuvaks avatud maastikuks. Sel viisil saab põrand seinaks, sein laeks, laest mööbel, mööbel muutub arhitektuuriks ja arhitektuur maastikuks. Seega pole avatud koopal kindlat etteantud ala.

Sou Fujimoto on sündinud 1971. aastal Hokkaidōl. Pärast Tokyo Ülikooli inseneriteaduskonna arhitektuuriosakonna lõpetamist asutas ta 2000. aastal büroo Sou Fujimoto Architects. Praegu töötab nii Tokyos kui ka Pariisis. 2013. aastal sai temast noorim Londoni Serpentine Gallery Pavilioni projekteerinud arhitekt. Sealtpeale on ta Euroopas võitnud arvukalt rahvusvahelisi võistlusi.

Tema märkimisväärsemate tööde hulka kuuluvad Serpentine Gallery Pavilion 2013 (2013), House NA (2011), Musashino Art University Museum & Library (2010), Final Wooden House (2008), House N (2008)

Elena Manferdini

Seinalill

 

Loodus on Manferdini Ateljee käesoleva aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali vaikne ent jõuline peategelane. Seinalill pakub väljakutset tavapärasele arusaamale loodusest kui klassikalisest inspiratsiooni ammutamise allikast ning soovib esile tõsta laiendatud, hübriidse kujutluse Loodusest, mis ei alistu selgetele seisukohtadele või kokkuvõtetele elusast või mitte-elusast, orgaanilisest või tehnoloogilisest, tõelisest või sünteetilisest. Lillelised maastikud ärkavad ellu läbi liitreaalsuse ning päästavad valla nii külastaja uudishimu, kui ka füüsilise ja visuaalse sekkumise. “Seinalill” on maastikumaal digiajastule – see on vaataja suhtes lõputult muutuv.

Elena Manferdini on Itaalia insener ja arhitekt, kes elab Californias Venice’is, kus juhib oma disainibürood Atelier Manferdini. Samuti on ta Lõuna-California Arhitektuuriinstituudi kraadiõppe programmide juhataja. Tal on üle 15 aasta erialast kogemust arhitektuuri-, kunsti-, disaini- ja haridusvaldkonnas. 2016. aastal pälvis Manferdini oma loomingu eest nimeka Public Art North America auhinna ja tema teoseid kuulub SFMoMA ja LACMA püsikogudesse. 2011. aastal oli ta organisatsiooni United States Artists (USA) maineka aastastipendiumi üks laureaate arhitektuuri ja disaini valdkonnas.

Kadri Kerge

Eluilu

 

Projekt on uut tüüpi eluruumi kavand, mis vastab kärgpere vajadustele. Kompleksse geomeetria kaudu luuakse ruum, mis vastab elanike vajadustele nii isikliku, ühise kui ka jagatud ruumi osas. Tulemuseks on teraapiline ruum, mis aitab elada ilusamat elu, toetab pere argiseid vajadusi ja (keerukaid) suhteid üksteisega.

Kadri Kerge on New Yorgis tegutsev Eesti arhitekt. Ta töötab arhitektuuribüroos NBBj Architects, kus kavandab suurehitisi ning koostab disainistrateegiaid ja üldplaneeringuid eri paikadesse üle kogu maailma. Tal on ka oma arhitektuuristuudio Ministry of Architecture / Arhitektuuriministeerium, mida ta peab koos oma õe Maris Kergega. Stuudio tegutseb nii Tallinnas kui ka New Yorgis, keskendudes sisearhitektuurile ja elamuprojektidele.

Kadri Kerge tugev disaineritalent ja kontseptuaalne mõtlemine on kujunenud töökogemusega sellistes rahvusvaheliselt tunnustatud disainibüroodes nagu Asymptote Architecture New Yorgis, Coop Himmelb(l)au ja Eichinger Offices Viinis ning mujal Austrias ja Eestis.

Kadarik Tüür Arhitektid

Utoopiline puuk

 

Puuk on ämblikulaadne, kes imeb soojavereliste loomade verd. See parasiit on kinnitanud end kauni modernistliku hoone külge, mida katab nüüd pihustatav isolatsioon, mis levib haiguse kombel ümbritsevatele elumajadele. Samal ajal ühendab installatsioon aga vähemalt kolme utoopiat: modernistliku elamuehituse utoopia, energiatõhusa ümberehituse utoopia ja vernakulaarsuse utoopia.

KTA asutasid 2010. aastal partnerid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür, kes on koos töötanud 2000. aastast. KTA on edumeelne nüüdisaegne büroo, mis keskendub kõigile arhitektuuri ja disaini aspektidele, sh linna üldplaneerimisele, avalikele ja erahoonetele, interjööridele ning üksikobjektidele.  Meie arhitektuuri iseloomustab suur pühendumus detailidele ning plaani ja funktsiooni mõistmine. Loome tänapäeva tehnoloogia abil ainulaadset ja uuenduslikku arhitektuuri ja disaini. KTA on teinud koostööd paljude arhitektuuri- ja muude valdkondade asjatundjatega. Praegu teeb büroole kaastööd umbes 20 inimest.

soma architecture

Ajalik keskkond

 

soma architecture ei mõtle ehitistest kui lõplikest toodetest või muutumatutest objektidest. Tegelikus elus ei ole ehitised kunagi keskkonnast eraldatud või valmis – neid pidevalt kujundatakse ümber, kohandatakse, muudetakse. Vaadeldes linna kaugelt ja kiires liikumises, avaneb arhitektuurse keskkonna dünaamilisusest täiesti teistsugune pilt: see on elupaik, mis pole monumentaalne ega lõplikult püsiv. soma arhitektuurne kavand on väljavõte arenevast struktuurist, mis kasvab kasutuseta Tallinna Linnahallist välja ja kujundab seda ümber.

soma on Austrias 2007. aastal Stefan Rutzingeri, Kristina Schineggeri, Günther Weberi ja Martin Oberascheri poolt asutatud arhitektuuribüroo. Soma töötab rahvusvaheliste projektidega, mis hõlmavad endas nii kultuurihoonete loomist kui arhitektuurikonkurssitel osalemist, linnaplaneerimist ja sotsiaalmajade lahenduste väljatöötamist ning näitusekujunduste ja installatsioonide loomist. Tuntumad projektid on paviljon 2012. aasta Expo’l Lõuna-Koreas, Building Academy Austrias (valminud 2012) ja kunstipaviljon Salzburgi Biennaalil (valminud 2011). Soma on võitnud mitmeid auhindu rahvusvahelistel arhitektuurivõistlustel ja nende projekte on presenteeritud erinevatel näitustel. Alates 2017. aastast juhivad soma arhitektuuribürood Stefan Rutzinger ja Kristina Schinegger.

Space Popular

Venni ruum

 

Virtuaalsete portaalide levik kodudes televisiooni, arvutite ja nutitelefonide näol on toonud meie eluollu märkimisväärsed tagajärjed, ent koduseinte vahele jääv ruumiline keskkond on üldjoontes puutumata jäänud.

Space Populari “Venni ruum” kujutab rida võimalikke tuleviku stsenaariume kooselust liitreaalsuse ajastul, mille keskmes on endiselt küsimused koosolemise, ühinemise, lävimise, avalikkuse, kattumise, kujutluse, mälu ja kuuluvuse teemadel meie koduses keskkonnas igapäevaste narratiivide kaudu.

Lara Lesmes (Hispaania) ja Fredrik Hellberg (Rootsi) on mõlemad lõpetanud Londoni arhitektuurikooli Architectural Association. 2013. aastal asutasid nad Bangkokis oma ettevõtte Space Popular. Alates 2016. aastast on nad asukohaga Londonis tegutsenud eri valdkondades alates mööblidisainist ja sisearhitektuurist kuni arhitektuuri, urbanistika ja virtuaalmaailmade disainini. Duo õpetas pikka aega INDAs (Bangkokis) ja Architectural Associationis ning on pidanud loenguid ja tegutsenud külaliskriitikuina maailma eri paigus. Peale akadeemilise tegevuse on Space Popularil töös ja valminud mitmeid ehitusprojekte ja näitusi nii Euroopas kui ka Aasias.

March Studio

Transoccupation

 

Käesolev projekt uurib ühtaegu nii 1:1 mõõtkavas nelinurkse läbilõikega vineersõrestiku (segmendi) kui 1:10 mõõtkavas torni (terviku) ehitamise võimalusi. See on osa March Studio mahukamast uurimistööst, kus materjalide, tehnoloogia ja struktuuri kaudu katsetatakse korratu vormiga, leidmaks uusi võimalusi ja arhitektuuri tüpoloogiaid. “Transoccupationiga” pakume välja uue, omavahel vahetatavate osadega elamu torni kavandi, mis sarnaneb pigem vertikaalse küla kui tavalise kõrgustesse ulatuva torniga.

March Studio asutasid Melbourne’is 2007. aastal arhitekt Rodney Eggleston ja graafiline disainer Anne-Ļaure Cavigneaux. Nad on mõlemad tehnoloogiaga üles kasvanud, kuid neil on kirg käsitsi valmistatud esemete ja traditsiooniliste meetodite vastu. Loometöö on andnud Egglestonile ja Cavigneaux’le võimaluse töötada erinevates valdkondades, nagu näiteks elamu-, kaubandus-, turismi- ja kogemusdisain ning kogukonna kaasamine. March Studio tõusis paari aastaga kõrgelt hinnatud ning rahvusvaheliselt tuntud ja auhinnatud disainistuudioks. See on kasvanud arhitektide, disainerite ja loometöötajate kollektiiviks, mis keskendub nutikatele ning kohalikku konteksti, materjale, tööprotsessi ja inimesi väärtustavatele projektidele.

Yael Reisner ja Barnaby Gunning

Elavad asumid

 

Eesmärk on luua elupaiku, kus põimuvad erinevat liiki kasvuprotsessid – taimestik ja elukeskkond kasvavad käsikäes. Rõhutatult avaraid ruume iseloomustab sujuv üleminek privaatselt ja hubaselt avalikule ja avatule. Lambavillast pehmed õitsvad „kraed“, mis kutsuvad avastama ning pehmendavad piiri sise- ja välisruumi vahel. Taimestik on tihedalt lõimitud, alates hüdropoonilisest „võluaiast” kuni sise-ja väliskeskkonna piiril paikneva varjualuseni, kus elanikud saavad iseendile toitu kasvatada.

Dr Yael Reisner kombineerib arhitektitegevust uurimis-, õpetamis- ja kuraatoritööga. Tema ilu kogemisele keskenduvate avalike uurimisprojektide hulka kuuluvad „Take My Hand, Rights and Weddings“ („Võta mu käsi, õigused ja pulmad“, Barcelona 2014) ning „In the Mirror“ („Peeglis“, Peking 2015).

Barnaby Gunning on arhitekt ja kodeerija. Ta projekteerib maju, restorane, mööblit, avaliku ruumi skulptuure ja ka rakendusi. Ta oli maailma esimese üleni Lego klotsidest ehitatud maja arhitekt ja juhtis pärast 2009. aasta L’Aquila maavärinat koos Google’iga veebipõhist arhitektuurialgatust.

Reisner ja Gunning peavad Londonis ühist ateljeed, kus kujundavad koos näitusi, kogemusi ja lavasid.

Paula Strunden

Tallinna rääkivad puud

 

Virtuaalreaalsuse kogemus “Tallinna rääkivad puud” (koostöös Yael Reisneriga) on kohapõhine installatsioon, segareaalsuse näitus, mis kutsub vaataja suhestuma kuraatorinäituse kuue projektiga kaheksast. Lase ennast ümbritseda Sou Fujimoto “Avatud koobas”, March Studio “Transoccupationil”, Kadri Kerge “Eluilul”, Yael Reisneri ja Barnaby Gunningi “Elavatel asumitel”, soma architecture “Ajalikul keskkonnal” ja KTA “Utooplilisel puugil”. Kuus segareaalsuse piiluauku, mille päästikuks on füüsilised objektid. Need loovad ligipääsu kuuele virtuaalsele elukeskkonnale ja kutsuvad vaatajat suhestuma uude vormi kehastunud arhitektuuriga.

Paula Strunden on Amsterdamis ja Londonis tegutsev arhitekt. Paula õppis Viini Kaunite Kunstide koolis ja Pariisi Malaquais’ Arhitektuurikoolis (ENSAPM Paris) enne Bartletti Arhitektuurikooli (UCL) lõpetamist. Paula on töötanud Archithese’, Raumlabor’i ja Herzog & de Meuron’i juures ning avastab jätkuvalt virtuaalse- ja segareaalsuse ruumilisi võimalusi. Ta on juhendanud Whitechapel galeriis, Het Nieuwe Instituudis ja Bartletti Arhitektuurikooli suvekooli programmi ning on praegu õppejõud Architectural Association’is (AA School).Paula oletusliku liitreaalsuse teos on olnud näitusel Kuninglikus Kunstiakadeemias (Royal Academy of Arts), Open City Docs’il, Object Rotterdam’il ja Frame Lab’il Amsterdamis.

Arne Maasik

Kased, Lõuna-Eesti

 

  1. aastal hakkas Arne Maasik süstemaatiliselt võsa pildistama ja aastate jooksul on “Pusade” nimeline sari pidevalt kasvanud ja moodustanud ta loomingust üha silmatorkavamat osa. Kujutatavast lähtudes liigituksid need võsapildid just nagu loodusfotode hulka. Tegelikult on Maasik sellest traditsioonist selgelt eemalduv ja poleemiline – žanri destruktureeriv. /—/ Aga tema hoopis pildistab loodust nii, nagu arhitektuurifotograafid maju pildistavad. /—/ (Peeter Laurits).

Arne Maasik on arhitektuuri haridusega fotograaf ja kunstnik. Arne Maasik on Eesti üks nõutumaid arhitektuurifotograafe. Ta on osalenud pikaajalistes mastaapsetes projektides ning tal on olnud mitmeid isikunäitusi Tallinnas, Helsingis, Roomas, Veneetsias, Berliinis, Moskvas ja mujal. Arne Maasiku töid iseloomustab metafüüsiliste allhoovuste teadlikkus ja vaikiv poeesia. Kunstnikuna keskendub ta metropolidele ja nende eeslinnadele, vanadele majadele ja võsale, samuti ka teistele perifeersetele elukeskkondadele, mis tema fotodel elavduvad ja ellu ärkavad.

Nathan & Jakob Tulve

Näituse helimaastik

 

Sa elutsed kookonis sügava soo ja tiheda linnastunud ristmiku üleminekualal. Sulged silmad ja üritad ainult selle põhjal, mida kuuled, maailma ette kujutada. Undav droon muundub kiili kraapivateks tiivalöökideks. Äsjase vihma värske lõhn levimas üle orgaanilise linnaruumi panoraami. Argised helid tõusmas uduna maastiku kohale. Ning liiklusummiku helid aeglaselt unustusse vajumas. Autonoomne pakirobot ületamas teed vaid, et kõiges selles ilu leida.

Vennad Jakob ja Nathan on graafilise disaini taustaga audiovisuaalkunstnikud, kelle töös põimuvad nii varajase ja klassikalise muusika kui ka intellektuaalse tantsumuusika mõjud. Muusikas huvitab neid kontrastsete ideede leidmine ja kokkusulatamine, luues nii hüperrealistlikke helilisi natratiive. Kuigi mõlemad tegelevad ka oma soolokarjääride edendamisega nimede Skyler ja Metabora alt, teevad nad sageli koostööd nii omavahel, kui ka paljude teiste artistidega.

11.09.2019